Lugu ohverdamisest

Lihtne ja selge lugu sellest, kuidas me ise oma elu rikume.

– Kas siin on järjekord ohvri toomiseks?
– Siin, siin! Minu järel olete. Ma olen 852, teie 853.
– Oh, millal see järjekord siis minuni jõuab?
– Ärge muretsege, siin läheb kiiresti. Mille/kelle nimel sa ohverdad?
– Mina – armastuse. Aga teie?
– Aga mina – laste nimel. Lapsed on minu jaoks kõik!
– Aga mida te ohvriks toote?
– Oma isikliku elu. Peaasi, et lapsed oleksid terved ja õnnelikud. Kõik, kõik annan nendele. Hea
mees tegi abielu ettepaneku, ma ei nõustunud. Kuidas ma toon võõra mehe koju? Jätsin oma
lemmiktöö, sest vaja oli sõita kaugele. Kõik laste heaks, endale – mitte midagi!
– Oi, ma tõesti mõistan teid. Ma tahan ohverdada suhteid. Teate, mul ei õnnestu mehega juba
ammu midagi. Tal on juba teine naine. Mul on ka vist uus partner tekkinud, aga … kui vaid
mees esimesena ära läheks! Aga ta ei lähe armukese juurde. Nutab, ütleb, et on minuga
harjunud … Ja mul on temast kahju. Nutab ju! Ja nii me elame …
Avaneb uks ja kostab hääl: „Number 852, tulge edasi!“
– Oi, minu kord, ma lähen. Ma nii muretsen! Äkki ei võeta mu ohvrit vastu.
Nr 853 tõmbub pingesse ja ootab oma järjekorda. Aeg venib … ja siis tuleb kabinetist välja nr 852
– Noh? Mis? Mis teile öeldi? Võeti ohverdus vastu?
– Ei, anti hoopis katseaeg. Paluti veel järele mõelda.
– Kuidas nii? Miks mitte kohe?
– Oh, kallike. Nad küsisid: „Kas sa oled hoolikalt järgi mõelnud? See on ju igaveseks. Aga mina
neile vastu: “Ei ole hullu! Lapsed kasvavad ja hakkavad siis hindama, millise ohvri ema nende
jaoks tõi.“ Nemad mulle: „Istuge ja vaadake ekraani.“ Seal imelik film – minust. Lapsed juba
suured, tütar abielus teisel pool maailma, aga poeg helistab kord kuus, minia räägib minuga
vastumeelselt.. Mina pojale: „Mis on, pojake, miks sa minuga niimoodi räägid, mille eest?“
Aga tema mulle: „Ära sekku, ema, meie ellu. Palun! Kas sul pole midagi muud teha?“ Aga
mida mul teha? Ma olengi ju ainult lastega tegelenud. Kas siis lapsed ei hindagi minu ohvrit,
asjata pingutasin?
Kabinetist kostab: „Järgmine! Nr 853!“
– Oi, minu kord…. Issand, te hirmutasite mind täitsa ära … Ah, mis siin ikka!
– Tulge edasi, võtke istet. Mida te kavatsete ohverdada?
– Suhte!
– Selge … Noh, näidake.
– Siin … Vaadake … see ei ole suur, kuid väga kena. Värske, me alles pool aastat tagasi kohtusime.
– Mille nimel te ohverdate?
– Perekonna kokkuhoidmise nimel.
– Kelle? Enda? Kas on vajadust hoida?

– Nojah! Mehel on armuke, ammu juba, ta käib tema juures, valetab kogu aeg …
– Ja teie?
– Mis mina? Tuli minu ellu teine mees. Tundub, et meie vahel on midagi …
– Nii et soovite uut suhet ohverdada?
– Jah … et perekond jääks.
– Milline perekond? Te ise räägite, et mehel on uus naine. Teil – uus mees. Kus siin pere siis on?
– No ja siis? Paberite järgi oleme abielus, järelikult oleme perekond!
– Tähendab, see kõik rahuldab teid?
– Ei! Ei! Kuidas saab see rahuldada? Ma nutan pidevalt, muretsen!
– Aga uue suhte vastu vahetama ei ole kindlasti nõus?
– Noh, see suhe ei ole nii kindel, sügav. Me veedame koos aega. Üldiselt mul ei oleks kahju!
– Noh, kui teil ei ole kahju, siis meil ammugi mitte. Andke oma ohverdus.
– Aga mulle öeldi, et te siin näitate kino. Tulevikust. Miks mulle seda ei näidata?
– Filmid on erinevad. Kellele tulevikust, kellele minevikust. Me näitame teile reaalsust.
Vaadake!
– Oi, see olen ju mina! Jumal küll, kas ma näen selline välja? Vale puha! Ma hoolitsen enese eest!
– Noh, see on sinu hing.
– Selline on minu hing? Õlad vajunud, huuled vajunud, silmad tuhmid, juuksed elujõuetud.
– Nii näevad välja inimesed, kui hing nutab.
– Aga mis poiss see on? Armsake … vaadake, kuidas ta minu külge klammerdub!
– Ei tunne ära, jah? See on teie abikaasa – hingena!
– Abikaasa? Milline lollus? Ta on täiskasvanud inimene.
– Aga hinges – laps. Ja klammerdub nagu ema külge.
– Jah, tõesti. Päriselus toetub ta ikka minule.
– Et siis mitte teie tema, vaid tema teie juurde?
– Noh, ma lapsepõlvest õppisin – naine peab olema tugevam, targem, otsustusvõimelisem. Naine peab perekonnas juhtima ja meest suunama.
– Nii siis ongi. Tugev, tark ema juhendab oma poega – meest! Karistab ja lohutab, andestab. Mida te veel tahate?
– Väga huvitav! Aga ma ei ole ju tema ema, vaid naine! Aga seal ekraanil … ta on nii süüdiolev. Käib armukese juures ja tuleb ikka minu juurde tagasi. Ja mina armastan teda.
– Muidugi, loomulikult, nii juhtubki: poiss käib mängib liivakastis ja õhtul tuleb tagasi oma
emme juurde … Olgu, filmi lõpp! Võtame meie kohtumise kokku. Kas toote oma armastuse
ohvriks? Ei ole ümber mõelnud?
– Aga tulevik? Miks te mulle tulevikku ei näita?
– Aga meil ei ole seda. Sellise reaalsuse juures – ei jookse teie „poiss“ mitte teise naise juurde, vaid haigusesse. Või ei tea kuhu. Ühesõnaga leiab viisi, kuidas emme põlle alt välja tulla. Ta tahab ju ka kasvada …
– Mida ma siis teen? Mille ma siis ohvriks toon?
– Teie teate paremini! Võib-olla meeldib teile emmeks olemine rohkem kui naiseks olemine?
– Ei, mulle meeldib olla armastatud naine!
– Noh, emmed on ka armastatud naised, väga sageli. Mis siis edasi? Olete valmis ohverdama?
Selle nimel, et jääks see, mis teil on ja et mees oleks jätkuvalt poisike?

– Ei, ma pole valmis. Ma pean mõtlema.
– Muidugi, anname teile mõtlemisaega.
– Kas nõuandeid annate?
– Suurima hea meelega.
– Öelge, mida teha, et mu mees … noh, kasvaks suureks?
– Võib-olla siis, kui te ei ole enam ema? Vaadake iseendale otsa ja õppige. Naiseks olemist. Olge salapärane, ihaldatud, võrgutav, põnev – mehed tahavad sellistele naistele lilli kinkida ja neile serenaadi laulda, mitte nende rinnal nutta.
– Jah? Arvate, et aitab?
– Tavaliselt aitab. Aga ainult juhul, kui te valite Naiseks olemise. Kui midagi on, siis tulge tagasi, suhted on teil imelised, me võtame need heameelega vastu. Teate, kui paljud igatsevad selliseid suhteid? Kui tahate teiste õnne peale mõelda, siis …
– Ma mõtlen.
Nr 853 väljub muserdunult kabinetist, surudes vastu rinda „suhteid“.
Nr 854 astub ärevalt kabinetti.
– Olen valmis ohverdama oma isiklikud huvid selle nimel, et ema ei muretseks …

Koridoris seisavad inimesed, kallistavad oma unistusi, võimeid, karjääri, võimalusi, andeid – kõike,
mille nad on valmis ennastsalgavalt ohverdama …

One Comment

  • SIL

    Kui hakata mõtlema, siis päris paljud inimesed ohverdavad ennast sellpärast, et ei oleks tülisid, keegi ei muretseks, kodus valitseks rahu ja et oleks üksmeel. Tundub et kui ennast ohverdada siis on kõik elu palju parem. Parem aga teistele kelle pärast sa seda teed aga sinule endale se kõik ei ole nii lihtne. Aga ka iga ohverdamine ei ole halb.

Vasta SIL-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga