PÕGENEJA

PÕGENEJA

Mina olen Loom. Ma põgenen… Mind jahib juba mitmendat päeva Tema – Kiskja (Naine). Ma jooksen metsas, üritades jälgi peita. Ma ei taha, et ta mind kätte saaks. Aga Tema ei taha mind käest lasta. See on võitlus – kes keda! Võidab see, kes on kiirem, vastupidavam ja kavalam. Vahest mul õnnestub end temast lahti rebida – ta kaotab jälje mõneks ajaks ja siis ma puhkan ja söön. Aga ta on väga hea jahipidaja. Ei, ta on VÄGA HEA JAHIPIDAJA. Jah, Jahipidaja suure tähega. Ta ei anna järele. Kui siis vaid kaotab jälje või leiab parema saagi. Aga ma ei kaldu kõrvale lootma jäädes, ma jooksen.
Varsti tajun tema lõhna jälle ja mõistan, et ta on jälitab mind. Ta lõhnab nii meeldivalt, aga see on – sööt, õigemini ahvatlus. See lõhn on nagu kett, mis tõmbab ja juhib. Aga mina – tark loom, ma tean, mis juhtub nendega, kes alluvad. Kui järgned lõhnale ja hingad seda sisse seda nautides, kohtad Kiskjat. Lõhn ajab sind segadusse, nüristab lõhnataju, paneb pea kaotama. Kui ta sind kätte saab – arvesta, siis on kõik! Sa oled keti otsas ja ta teeb seda graatsiliste pehmete liigutustega. Sulle pannakse suukorv ja sa lakkad olemast Loom. Sellest hetkest peale oled sa koduloom. Võib olla isegi kariloom.
Halb on olla koduloom. Sind toidetakse kindlatel kellaaegadel, harjutatakse naerma kindlatele naljadele, õpetatakse käskudele alluma, peab teadma oma kohta, peab käima lühikese rihma otsas ja ei tohi isegi unistada vabadusest. Vabadus – tabu. Sinuga hakatakse uhkustama nagu mingi trofeega teiste kiskjate ees. Sinu eest hoolitsetakse ja sind hellitatakse, selleks et väline pilt ei saaks rikutud – muidu sinu väärtus langeb ning teised kiskjad ei oleks enam kadedad. Kiskja panustab palju aega ja raha looma püüdmiseks ja kui ta sind kätte saab, siis ta tahab, et sa „tasuksid“ talle. Mõnikord kulub selleks kogu elu … Nii et parem on mitte Kiskjale ette sattuda ja ma jooksen. Ei tohi end lõdvaks lasta: ma tean, ta ei anna alla. Ma tean, miks ta nii kramplikult just mind jahib – ma olen puhast tõugu, vääriline oma liiki esindama: ma olen tugev ja suur, mul on tugevad jalad, võimas torso, sellise trofeega võib terve elu uhke olla.
Vanemad isasloomad on rääkinud, et sa ei saa enam kunagi endiseks, kui sind on kord vangistatud. Siis oled teist sorti loom. Sinu verre jääb alatiseks mälestus alandustest ja piirangutest, mida pidid kogema. Ja see mälestus kandub edasi järglastele. Seega „puhtad“ emased hakkavad sind vältima. Nii, et ma jooksen.

Peab olema ettevaatlik. Kiskja valmistab end põhjalikult. Neil on sügavad teadmised metsast, nad oskavad jälgi ajada, neil on erinevad viisid ja oskused looma püüdmiseks. Kõige halvem on siis, kui ta tuleb ringiga ja seisatab sinu ees, takistades teed. Siis on tähtis – mitte vaadata tema poole. Kuhu iganes, aga mitte tema poole. Keegi ei tea, kuidas nad seda teevad, kuid vaid üks pilk võib muuta su tahtejõuetuks. Elus on palju asju, mida ei ole vaja mõista, vaid on vaja lihtsalt teada ja arvesse võtta. See on just selline olukord. Ei tohi vaadata teda – ja kõik! Kuigi ikkagi tõmbab – kiskja. See salapära, teadmatus… Veel tuleb osata mitte kuulata. Tema hääl… hääl, see on hirmus. Ei, ei! See hääl kütkestab ja erutab. Tema hääl on kutsuv. Kuid see võib jääda viimaseks meeldivaks mälestuseks minu elus. Kiskja oskab kasutada oma häält, hüpnotiseerida ja sind võludes ära viia. Ja sa ärkad alles siis ,kui on juba lootusetult hilja… Vahel aitavad sõbrannad kiskjat, et looma ümber piirata või ajada lõksu, auku. Kui õnneks juhtub
seda harva.
Lühikestel puhkehetkedel unistan, kuidas ühel päeval ma tunnen naise (emase) lõhna. Ma järgnen lõhnale ja varsti näen Teda. Tal on suured säravad silmad, sale tugev keha ja uhke rüht. Ta märkab mind, kuid ta ei näita välja, et tunneb huvi. Ta on nagu mina – metsa laps ja elab metsa reeglite järgi. Ta ei jahiks kunagi isast looma, kuna ta naudib vabadust. Ta ootab, kuni parimad isased kogunevad võistlema, selleks et mõõta oma jõudu ja tõestada, kes on Teda väärt. Ja kui selgub, kes on parim isane, vaatab Ta heasüdamlikult talle silma ning kõik on selge: ta tegi oma valiku. Ei ole oluline, kui teised arvavad, et tema valik on küsitav. Tema ise teab, kes on parim isa järglastele – see on tema instinkti valik.
Ma tean, et ükskord see juhtub ka minuga. Ja minust jäävad järglased – ilusad loomakesed, kuldse sädemega silmades ja nende geenides pole jälge suukorvist, alluvusest, käsklustest, vangistusest. Kunagi! Ma hangin neile toitu, emasele ja lastele. Õpetan oma lastele kõike seda, mida ise oskan. Kuidas jääda metsas ellu, kes on sõber ja kes on vaenlane, kust leida sööki ja kuidas põgeneda Kiskja eest – seda ka. Ma kaitsen oma järglasi ja kui vaja, siis võitlen nende eest viimseni, kuniks nad suureks kasvavad ja suudavad end kaitsta ja olla vabad nii nagu nende vanemad. See mõte annab mulle jõudu ja jooksen läbi metsa üle jõgede ja orgude. Sa ei saa mind kätte, Kiskja.
Ma ei lange sinu saagiks, minust ei saa sinu trofeed. Ma põgenen. Ja aidaku mind Mets!

http://www.elfikacka3ka.ru/beglec/

Tõlkis Svetlana Pärnsalu